Joel on Software

Joel on Software Joel tarkvarast

 

Kasutajaliidese disain programmeerijatele
1. peatükk
2. peatükk
3. peatükk
4. peatükk
5. peatükk
6. peatükk
7. peatükk
8. peatükk
9. peatükk

Veel "Joel on Software" artikleid eesti keeles

Veel "Joel on Software" artikleid inglise keeles

Kirjuta autorile (ainult inglise keeles)

 

Kasutajaliidese disain programmeerijatele
4. peatükk: Visuaalsed vihjed ja metafoorid


Joel Spolsky
Tõlkinud Paavo Helde
Toimetanud Anti Veeranna
18. aprill 2000

Ei ole kerge arendada kasutajaliidest, mille programmimudel vastaks kasutajamudelile. Mõnikord puuduvad kasutajatel igasugused kindlad ootused programmi töö ja selle tulemuste suhtes. Sel juhul tuleb sul leida mingi moodus kasutajatele pidepunktide pakkumiseks. Graafiliste kasutajaliideste puhul on tavaliseks lahenduseks metafooride kasutamine. Aga kõik metafoorid pole võrdsed ning on oluline teada, miks metafoorid töötavad, et osata nende headuse üle otsustada.

Kõige tuntum metafoor on "töölaua metafoor," mida kasutatakse Windowsis ja Macintoshil. Sul on need väikesed kataloogid ja väikesed failid nende sees. Sa saad lohistada faili ühest kataloogist teise. Selle metafoori töötamine tugineb sellele, et väikesed kataloogide pildid meenutavad inimestele tegelikke dokumendikaustu ning nad saavad aru, et nende sisse saab panna dokumente.

See siin on Kai Photo Soapi ekraanipilt. Kas suudad ära arvata, kuidas pilti suurendada?

Polnudki eriti raske. Suurendusklaas on reaalsest maailmast pärit metafoor.  Inimesed teavad, milleks seda kasutatakse. Seejuures pole vaja karta, et suurendamine tegelikult muudaks pildi suurust, sest päris suurendusklaasid nii ei tee.

Isegi mittetäiuslik metafoor töötab palju paremini kui hoopis puuduv. Kas suudad ära arvata, kuidas Microsoft Wordis teksti suurendada?

Wordi kasutajaliideses on kaks väikest suurendusklaasidega nuppu, kuid üks neist on mingil põhjusel "Printimise eelvaade" ja teine "Dokumendi sisukaart" (mis iganes see siis ka ei oleks). Tegelik suurenduse muutmine toimub rippmenüüst, milles on hetkel valitud "100%". Pole tehtud mingit katset metafoori sissetoomiseks, nii et kasutajatel on raske ära arvata, kuidas teksti suurendada. See ei ole tingimata halb; suurendamine ei ole võib-olla tekstitöötluse juures nii oluline, et selle jaoks peaks eraldama sama palju ekraanipinda kui Kai seda on teinud. Ometi võib kihla vedada, et Kai kasutajatest saab suhteliselt suurem osa pilti suurendamisega hakkama ja Wordi kasutajatest väiksem osa.

 Kehvalt valitud metafoor on halvem, kui üldse mitte midagi. On teil meeles Windows 95 portfell (briefcase)? See kena väike ikoon võttis enda alla umbes ruuttolli igaühe töölauast, enne kui Microsoft mõne aasta pärast märkas, et kellelgi polnud seda tarvis. Kellelgi ei läinud seda tarvis, sest tegemist oli vigase metafooriga. See pidi olema "portfell", kuhu pannakse failid, et neid koju kaasa võtta. Aga kui sa võtsid faile koju kaasa, pidid sa nad ikkagi salvestama flopikettale. Niisiis, kas failid tuleb panna portfelli või flopile? Ma pole kindel. Ma ei saa portfelli mõttest aru. Ma ei saaks seda iialgi tööle.

Visuaalsed vihjed

Hästi disainitud esemete eesmärk on selge juba neile pilku peale heites. Mõnel uksel on suur metallplaat käe kõrgusel. Ainus asi, mida metallplaadiga teha saab, on seda lükata. Donald Normani sõnadega, plaat kutsub lükkama. Teistel ustel on suured ümmargused käepidemed, mis lausa kutsuvad tõmbama. Nad näitavad isegi ära, kuidas kätt nupule asetada. Käepide kutsub tõmbama. Ta paneb sind tahtma ennast tõmmata.

Mõni teine asi ei ole nii hästi disainitud. Ilmekaks näiteks on CD karp, mis nõuab sõrmede asetamist teatud kindlal moel ja tõmbamist teatud kindlas suunas. Karbi disaini juures ei näita miski, kuidas seda tuleks avada. Kui sa trikki ei tunne, on see väga frustreeriv, sest karp lihtsalt ei tule lahti.

Parim visuaalne vihje on inimkäe peegeldus negatiivis. Vaata lähemalt seda (suurepärast) Kodaki DC-290 digitaalkaamerat, mis on siinkohal kujutatud eest- ja tagantvaates:

 

Esiküljel on näha suurt kummeeritud tuge, mis lausa kutsub sind oma parema käe sõrmi sinna asetama. Tagaküljel vasakus alumises nurgas on veel kavalam süvend, mis näeb lausa üleloomulikult pöidlajälje moodi välja. Kui asetad sinna oma vasaku pöidla, siis su vasak nimetissõrm kõverdub mugavalt ümber kaamera esiosa, jäädes objektiivi ja veel ühe kummitoe vahele. See tekitab sinus sellise mugavustunde, mida sa pole tundnud sest ajast peale, kui oma pöialt imesid (ja nimetisõrme ümber nina keerasid).

Kodaki insenerid lihtsalt püüavad sind mõjutada hoidma kaamerat mõlema käega ja asendis, mis tagab kaamera stabiilsuse ja väldib samas vabade sõrmede sattumist objektiivi ette. Need kummitoed pole funktsionaalselt üldse vajalikud, nende ainus otstarve on suunata sind kaamerat õigesti hoidma.

Hea kasutajaliidese disain kasutab samuti visuaalseid vihjeid. Umbes kümme aastat tagasi muutus enamik nuppudest "kolmedimensionaalseks". Halltoonide kasutamise tõttu tunduvad need ekraanist välja hüppavat. Tegemist pole lihtsalt laheda väljanägemisega, oluline on ka see, et 3D nupud kutsuvad vajutama. Nad paistavad ekraanist välja ulatuvat, nii et ainuõige viis nende kasutamiseks tundub olevat nende klikkimine. Kahjuks eelistavad paljud veebileheküljed tänapäeval (vihjete väärtusest aru saamata) laheda väljanägemisega nuppe vajutatavatele nuppudele; tulemuseks on see, et mõnikord pead tükk aega otsima, et leida kohta, mida klikkida saab. Vaata näiteks seda päist:

 

"Go" ja "Log on" nupud tõusevad esile ja näevad klikitavad välja. "Site Map" ja "Help" nupud seevastu ei tundu eriti klikitavad; tegelikult on nad samasugused nagu kiri "QUOTES", mis ei ole klikitav.

 Umbes neli aastat tagasi tekkisid paljude akende paremasse alumisse nurka käepidet meenutavad kolm väikest ribi. Midagi analoogset võib näha liuguritel, kus nende eesmärgiks on hõõrdumise suurendamine. See kutsub tirima, lausa palub olla tiritud akna suuruse muutmiseks.

Lõpuks, üheks vihjamise parimaks näiteks on kuulus "vahekaartidega dialoog". Mäletate vana Maci kontrollpaneeli?

 

Idee seisnes selles, et esmalt valid ühe ikooni vasakul asuvast (keritavast) nimekirjast. Klikkides ikoonil muutub akna parema poole sisu. Mingil põhjusel tundus selline kaudne viitamine programmeerijatele hirmus loogiline, kuid paljud kasutajad ei saanud sellest aru. Muuhulgas tulid inimesed harva selle peale, et esimesest neljast kontrollpaneelist kaugemale jõudmiseks tuleb nimekirja kerida. Kriitilisemalt suhtudes - enamik inimesi lihtsalt ei saanud aru, et ikoonide ja dialoogi vahel on mingi seos. Ikoonid nägid välja nii, nagu oleks tegemist lihtsalt veel ühe valikuvõimalusega.

Alates aastast 1992 hakati selliseid liideseid asendama uue leiutisega, mida nimetatatakse vahekaartidega dialoogideks:

 

Vahekaardid annavad palju vihjeid. Pildi järgi on täiesti ilmne, et on olemas kuus kaarti; on täiesti ilmne, millisel kaardil sa parasjagu asud ning samuti on täiesti ilmne, kuidas minna mingile teisele kaardile. Kui Microsoft viis läbi esimesed selle kasutajaliidese kasutushõlpsuse testid, siis tõusis kasutatavus 30%-lt (vana Maci interfeis) 100 %-ni. Sõna otseses mõttes iga katsealune suutis vahekaartidest aru saada. Võttes arvesse selle metafoori märkimisväärset edu ja fakti, et vahekaartidega dialoogide kood on Windowsi sisse ehitatud ning igaühele praktiliselt vabalt kättesaadav, on veider, et ikka veel kohtab programme, mis neid ei kasuta. Sellised programmid kannatavad tõeliste, reaalsete ja mõõdetavate kasutusprobleemide käes, sest kasutajad ei võta programmi omaks.



> 5. peatükk

Artikli algupärane nimi inglise keeles on User Interface Design for Programmers Chapter 4: Affordances and Metaphors  

Joel Spolsky on Fog Creek Software asutaja. See on väike tarkvarakompanii New York Citys. Ta on lõpetanud Yale'i ülikooli ja töötanud programmeerija ning juhina Microsoftis, Viacomis ja Junos.


Need leheküljed esitavad üksikisiku seisukohti.
Kogu sisu Copyright ©1999-2005 Joel Spolsky. Kõik õigused reserveeritud.

FogBUGZ | CityDesk | Fog Creek Software | Joel Spolsky